24.oktoober 2013

Avastasin just äsja oma suureks üllatuseks, et pole meie kodulehte vääriliselt hinnanud, mistõttu meie uudisteveerg täiesti tühja ja puutumatuna on juba seisnud pea pool aastat…

Ja ometi on sündmuseid, millest pajatada – küll ja veelgi… Pole kunagi plaaninud blogi pidama hakata, aga ükskord on ikka esimene kord… :)

See aasta on olnud meie kasvandusele väga sündmusterohke, täis suuri muutusi, traagikat kuid on hetkel siiski lootustandvama pöörde võtnud… Mistõttu olen taaskord tulvil energiat - jaksamaks kõige eelnenuga rinda pista. :)

Alustama peab vist algusest?!? Kõigepealt – meie J-pesakond sai suve alguseks kenasti suureks kasvatatud ning kõik kolm kiisupoissi leidsid kerge vaevaga ka omale uued kodud.

Juulikuus nägi ilmavalgust meie K-pesakond, kelle kohta võiks küll väita, et täiesti uus tase meie kasvanduses. :) Armastan kõiki meie kiisubeebisid, kes kord meie kasvanduses ilmavalgust näinud - väga, väga. Mistõttu tean, et igaühest neist on saanud kaunid ja väga erilised isendid, parimad oma pererahvale! :) Iga kiisuga on ka minu kui kasvataja jaoks seotud oma lugu, mis mulle südamelähedane ja kallis. :) Kuid K-kad on lihtsalt võrratud…

Seda kõike on kinnitanud ka äärmiselt suur huvi meie kiisukeste vastu (huvilisi on jätkunud nii Itaaliast, Rootsist, Šveitzist, Venemaalt, Torontost – Eestist muidugi rääkimata). Kuid kiisukesi on vaid neli, mistõttu väga paljud soovijad ja huvilised ka seetõttu kurvaks jäid…

Kaks kiisupoissi meie K-pesakonnast on tänaseks juba oma uutes kodudes, meie imeline printsess Kyara on samuti lähiajal reisile minemas… Pean siinkohal kurbusega nentima, et kahetsusväärne lugu on juhtunud meie Kayzeriga, kes oli pikka aega broneeritud ning jõudis oma uut kodugi külastada, aga kasvataja ja inimesena lihtsalt ei suutnud tast loobuda! Olen pimestatud selle armsa kiisupoisi ilust, graatsiast, šarmist ning mis siin salata – tema võrratust iseloomust! :) Usun siiralt, et Beverly ja Nelson on teinud mulle võrratu kingituse Kayzeri näol! :) Samas mõistan kurbust ja pettumust, mis ilmselgelt valdab Katit ja tema perekonda, kes lootsid selle võrratu võrukaela peremeesteks saada… Võin siinkohal vaid edastada oma siirad vabandused! :) Ma ei teinud seda meelega! Mõistuse järgi saan aru, et kord juba antud lubadust oleks tulnud pidada, aga süda sees oli lihtsalt nii kurb, et pidin Kayzeri tagasi paluma. :) Tean, et üks kodu on väga õnnetu hetkel, aga loodan, et Kati mõistab mind ajaga ja saab ka aru minust nii inimesena kui kasvatajana… Pärleid sünnib elus väga harva ja Kayzer on kindlasti üks neist! :) Usun, et kõik heateod saavad elus alati ka tasutud, mistõttu tuleb tema perre kindlasti ka varem või hiljem keegi, kes saab tema Pärliks! :) Päikest Sulle Kati! :) :) :)

Mainisin alguses, et aasta on olnud sündmusterohke, täis muutusi ja traagikat… Et milles siis traagika seisneb? Paraku kõiki meeldivaid sündmusi jääb igaveseks tumestama ka palju ootamatut leina ja kurbust sel aastal… Juulikuu, mis ühest küljest pidanuks olema ja oligi meie kasvanduse jaoks üks õnnelikumaid (sündisid ju kiisupojad!) oli samas ka üks traagilisemaid meie kasvanduse ajaloos… Kõigepealt pidime igaveseks hüvasti jätma meie kasvanduse kõige kaunima, graatsilisema ja intelligentsema kassiga üldse – meie Steffiga… :( Ei ole sõnu, mis kirjeldaks seda kaotust minu hinges vääriliselt! Steff oli, on ja jääb minu hingesäraks, mistõttu on mu hingesära viimasel ajal ka üsna tuhmunud olnud… :( :( :(

Steff on ka kindlaks tunnistuseks asjaolust, et kõik tervist puudutavad testid võivad ju tehtud olla ja isegi korras – see ei tähenda, et keegi meist surematu oleks! Meil kõigil on oma aeg ja vahest suisa ebaõiglaselt lühike… :( Steff on igavesti minuga ja ehk istub isegi mu õlal ja saadab mind mu tulevases elus Inglina. Vähemalt ma väga loodan seda! :) Armastan Sind igavesti ja tänan, et olid meiega! :) :) :)

Nagu sellest olnuks veel vähe – tuli meil paari nädala vältel juulikuus kuulda veel kahest traagilisest õnnetusest, mis juhtusid meie kasvandikega… Lisandusid veel kaks Inglit… Tean, et mitte keegi ega miski ei asenda kunagi neid kiisusid ei mulle ega nende pererahvale… Vaid kurbus jääb, kõik ülejäänu on kahjuks kaduv… :(

Ja kahjuks jagub meil kurbasid sündmuseid ka oktoobrikuusse… :( Meie suur Diiva Mazarina ei taastunud kahjuks üliraskest ning ootamatust operatsioonist… Ta oli küll terve elu olnud suur ja võimas kiisuproua, ilma igasuguste tervisehädadeta, kuid ikkagi läks nii… :( Teda jäävad alatiseks meenutama terve riiulitäis karikaid, hulk rosette, 6 kassipoega läbi aegade ja veel väga palju imelist! :) Mul on olnud au olla selle võrratu ja Eestis täiesti erilise kassi omanik ja perenaine! :) Head teed Sul minna, meie parim… :)

Nii palju kurbust ja valu on siis pikitud sellesse aastasse! Õigupoolest tundub, et sellest jaguks terveks aastakümneks… Või enamakski… :( :( :(

Tahan öelda vaid seda, et mitte keegi meist pole sellisteks sündmusteks ette valmistatud. Ja kui nad meid ründavad, siis alati äkitselt. Võin vaid öelda üht – tegime omalt poolt kõik, mis minu ja tohtrite võimuses, kuid sageli jääb ka sellest kõigest väheseks… :(

Minu süda ja suur tänu jääb igavesti nende kassidega! :) :) :)

Kuid samas tähendab see kõik, et peame alustama oma kasvanduse loomist ja kujundamist taaskord otsast! See pole kerge, kuid inimesena, kes armastab Birmasid oma elus üliväga – ma teen seda jälle! :) Ükskõik kui raske see ka poleks, me alustame uuesti ja kindlasti mitte kehvematena, kui oleme olnud seni! :) Tean ka seda, et peale iga äikest või tormi tuleb alati välja Päike! Ja minagi loodan, et edaspidi saab elu koosneda vaid headest, positiivsetest ja rõõmsatest sündmustest! Sest kui me sellesse ei usuks – poleks ju üldse mõtet elada?!?

Seega – arvestades kõike eelnenut on ehk kogu inimkonnal, kes meie kodulehte satuvad sirvima ka kergem mõista oma tagasivõetud lubadust ja minu soovi meie enda kasvandik Kayzer oma koju jätta!?!. Kuskilt peab ju alustama ja minu jaoks saab just Kayzer selleks uueks alguseks olema! :) Eks siis uusi kauneid Birmapreilisid tuleb taaskord otsima asuda… :) Ja loodan, et mind juhib hea õnn sel teel… :) :) :)

Ja olles oma loomult positiivne ja imedesse uskuv inimene – siis kindlasti ei taha lõpetada oma kõnelusi tundmatuga selliste kurbade nootidega… Sest ainult rõõm, naeratused, päikesepaiste ja soe süda aitavad meil elust rõõmu tunda! Ja tänase kirjatüki lõpetuseks tahaksin tegelikult hoopis kirjeldada võrratut taaskohtumist meie Braxtoniga, keda ma polnud mõnda aega näinud. Braxton on meie B-pesakonna kasvandik, kellest nelja ja veerandi aastaga on sirgunud üle 6kg kehakergusega kassihärra, kes tänaseks on kastreeritud. Suursugune, väärikas ja kihvt! :) :) :) Olin tema välimusest suisa nii pimestatud, et kahe järgneva päeva jooksul minu mõtetesse õigupoolest ükski teine Birma ei mahtunud. Absoluutselt kõike tema juures võiks ülivõrdes kirjeldada! :) Milline imeline kass ja olend! Võrratu! :) Ja see on see kasvataja positiivne tagasiside, mille nimel me oma armastuse, hobby ja kirega ju tegelemegi?!? Et näha sellist ilu ringi astumas! Ei ole paremat tunnet sellistest hetkedest! :) Ja siinkohal muidugi minu siiras tänu Helile ja Priidule (kes nagunii on minu lemmikinimesed ammu, ammu! :) ) – tänu Teile on Brax selline nagu ta täna just ongi! Loomulikult on selleks ka vaja võrratult kokku sobivaid vanemaid, hoolast ja armastavat kasvatustööd, palju armastust kuid kõige olulisemaks saab alati kassi pererahvas! Tore oli loomulikult näha ka Irishit täpselt samas kodus kergejalgselt ringi lippamas… :) Loodan, et ühel päeval on temastki sirgunud selline kaunis, uhke ning väärikas Birmaemand. :) Aitäh Teile Heli ja Priit, et Te meil ikka olemas olete! :)

Ja täpselt sama võib öelda kõigi meie toredate birmaomanike kohta! Armastage ja hoidke oma kiisusid, sest kõik mida Te annate välja – saate Te neilt kuhjaga ka tagasi! :) :) :)

Ja hoolimata aeg-ajalt juhtuvatest kurbadest või ka ebameeldivatest sündmustest on elu Birmadega endiselt imeline! :) :) :)